Karl Andreas Sprenk
Veel mitu nädalat tiirutab mööda Eestimaa koole valimistont, mis muudab ärevaks nii õpetajad, koolijuhid kui lõpuks ka kõik valimisealised õppurid. Kui esimesed kaks gruppi valmistuvad peatselt amokki alustavaid häältejanus poliitikuid peatama, siis viimane jahmub juba märksõna „valimised” kuulmisest ning barrikadeerib end klassi tagumisse nurka. Kas siis sellist õppeaasta algust me tahtsimegi?
Loodan, et kirjeldatu jääb pelgalt õudusunenäoks ning valimisperiood möödub märksa tsiviliseeritumas vormis. Valimiste müstifitseerimine valiku olulisuse aspektist on ühtaegu õigustatud, ratsionaalne ning vajalik, teisalt sama kontekstist välja rebitud kui pealkirjaks seatud tsitaat ja esimeses lõigus esitatud apokalüptiline utoopia.
Elan senini usus, et noor valija pole ohustatud liik, kellele on turvalisem sisendada: „Küll sinagi teed ühel päeval tarku valikuid, aga oota ja kasva veel.” Noor valija võib tunduda oma vanuse kohta ehk liialt iseteadlik ja ettearvamatu, aga ka ääretult pelglik, mõnel juhul koguni apaatne või siis täiesti ükskõikne. Kas kirjeldatud, loomult vastuolulised tunnused pole aga omased kaitsereaktsioonile millegi uue ja tundmatu suhtes?
Mis seda ravib? Kindlasti mitte materdamine, pessimism või sarnase ükskõiksuse ja apaatiaga vastamine. Nagu ütleb hea ravimireklaam, siis tasub kaebuste korral konsulteerida arsti või apteekriga. Kellega peab konsulteerima noor valija?
„Aga see ju ei huvita neid”
Muidugi. Valimistega seotu mõjub esiti ehk sama (eba)atraktiivselt kui trigonomeetriliste võrrandite teema esimeses matemaatikatunnis. Ent nagu trigonomeetriat omandamata jääb tuntav osa keskkooli matemaatikast vajaka, jääb valimiste teemat ignoreerides katmata oluline osa sotsiaalsetest pädevustest, mida kool õppekava järgi noores arendama peab.
Sotsiaalseid pädevusi – mis on suhteliselt faktikeskses haridussüsteemis kahjuks tagaplaanil – on võimalik just valimiste ning valikute langetamisega seoses käsitleda pea igas õppeaines. Mõned stiilinäited.
Valimisheitlus tõenäosuse ja statistika ainekursuse vaatevinklist; mõjutamisvahendite tundmine ja kriitiline hindamine osana kirjanduskursusest „Meedia ja mõjutamine”. Interpreteerimisvõimalusi pakub kas või „Keskkonna, disaini ja visuaalmeedia” teemaplokk kunstiajaloos, rääkimata kõigest, mis mahub ühiskonnaõpetusse.
Muutusi ei pea kutsuma ellu ainult formaalhariduse seatud raamides. Eesti noorteühenduste liit on juba pea aasta viinud koolides läbi kohaliku volikogu koalitsioonikõneluste simulatsioone ning andnud kodanikuhariduse koolitunde.
Pärast sadat koolikülastust võib julgelt väita, et noored on tõepoolest valimisõigusest esiti segaduses. Ent 45 minutit hiljem on arvestatav osa neist valmis poliitikutele asjakohaseid küsimusi esitama ning oktoobris ka passi või ID-kaardi järele haarama.
Mõistagi ei peaks valimiste käsitlemine olema prioriteet omaette. Küll aga võiks kaela langenud lisaraskuses näha võimalust muuta koolitunnid päevakajalisemaks ning tekitada klassiruumis arutelu.
Et hundid oleks söönud ja lambad terved
Ärge mõistke mind vääriti! Usun kogemustega haridustöötajate loomingulisusse, kuid soovin käesoleva looga seada raskuskeskme hoopis „kas üldse?” küsimuselt tasakaalustatuse kaardile.
Haridus- ja teadusministeerium tutvustas augusti alguses põhimõtteid, millest koolis kampaaniaperioodil juhinduda. Lühidalt võib dokumendi kokku võtta järgnevalt: kool säiligu neutraalse õppekeskkonnana, valimiste teemat käsitletagu teavitavalt ning poliitikute külastused toimugu juhitud vormis tunnivälisel ajal.
Vastukajana on kõlanud, et kui noortele on juba kord hääleõigus antud, siis peaks neil laskma maitsta poliitkampaania vilju ka tsenseerimata kujul. See tähendab: mitte teha hinnaalandust valimiskampaanias ega sulgeda poliitikutele kooliuksi. On see siis mõistlik?
Teen ettepaneku (usus, et tuletan meelde iseenesestmõistetavat): ehk võtaks kümme minutit ühe ainetunni lõpust ning räägiks noortega? Küsiks otse ja ausalt, mida nad oma uuest õigusest arvavad? Ja ei tõmbaks teema otsi kokku kohe, kui kõlab vastus „ei huvita” või „jätab külmaks”. Püüaks jõuda põhjusteni ja aidata murekohti ületada, müüdid kummutada, hirmud maandada, ning kui vähegi võimalik, siis ükskõiksusest väiksemagi entusiasmini jõuda.
Kui vähemalt üks noor muudab selle arutelu ajendil oma arvamust ning läheb valima, on see juba võit. Ja mitte ainult mulle, teistele noorteühenduste aktivistidele, seadusemuudatuse poolt hääletanuile või noore hääle saanud kandidaadile, vaid ühiskonnale tervikuna. Võit, et peale kasvab hulk kriitiliselt mõtlevaid ning aktiivseid noori.
Läks liiga naiivseks? Loodan, et mitte. Noor valija ei ole kindlasti „laokil hääl”, millele tuleb vaid omanik otsida. Ta on vägagi suuteline valimistel sisuliselt osalema (nii uskumatu, kui see esmapilgul ka ei tundu).
Vaikiv lehekülg aegade raamatus
Eelseisvad valimised on lõpptulemusest sõltumata ajaloolised. Leiavad need ju aset muudetud põhiseadust järgides ning uutes omavalitsuspiirides.
Suvisel noorte laulu- ja tantsupeol skandeeris laulu „Meie” sõnumit umbes sama palju noori, kui lisandub kohalike valimistega 16−17-aastaseid noori valijaid. Et hääleõigusega jõustatud noortest ei kujuneks vaikiv lehekülg aegade raamatus, on oma osa mängida just õpetajail.
Meeldetuletus, miks on oluline langetada elus valikuid, võib anda just selle vajaliku tõuke, et noor valija haarab isikutunnistuse ning langetab jaoskonnas esimese julge valiku. Või kui mitte, siis oleks oma võimalusest vähemalt teadlik.