Priit Põhjala
Mark Twain olevat kord Uus-Inglismaa ilmast rääkides väitnud, et ühel kevadel muutus see kahekümne nelja tunni jooksul sada kolmkümmend kuus korda. Ilmselt võime meie, eestlased, isegi kui kirjaniku väite näol on tegemist pisukese tomsawyerliku hüperbooliga, siinkohal mõistvalt noogutada: küll meiegi juba teame, mida tähendab muutlik ilm, olgu parajasti talv, kevad, suvi või täna algav sügis. Ambrose Bierce, Twaini kaasaegne, määratles ilma selle heitlikust loomusest johtuvalt kui „tunni aja kliimat” või „käesoleva tunni kliimat”.
Kirjanike sarkasm on asjakohane ka teaduslikust seisukohast vaadatuna – nimelt osutabki „ilm”, mis on muuseas vana soome-ugri sõna, meteoroloogias lühikese perioodi, tundide ja päevade temperatuurile, sademetele, tuulele ja pilvisusele, pidevalt muutuvale atmosfääri olekule. Alles see oli, kui talumees mõtles, et ilusa päikesepaistese ilmaga saab heina tehtud, ja ladus aga sarvilisi ritta, kui ilm ootamatult tormiseks pööras, ent ei lähe enam kaua, kui me ärkame lootusega nautida ilusat suusailma, aga peame kirudes leppima pigem sügisele omase koerailmaga.
Ka igapäevases ilmateates informeerib ilmaennustaja, resp. ilmateadustaja meid just ilmast, see tähendab lühikese perioodi temperatuurist ja muudest atmosfäärioludest. Ja olgu tegemist professionaalse sünoptikuga või napis rõivastuses ilmatüdrukuga, tujukalt muutlikus ilmas ei maksa süüdistada kumbagi.
Sisuldasa lähedane, ent siiski mõnevõrra erinevate tähenduspiiridega termin on „ilmastik”, mis osutab pikema ajavahemiku, nädalate, kuude ja aastate ilmale. Maja, kui ilmastik on muutlik, tasub ehitada ilmastikukindlast materjalist.
Aga vahel kasutatakse sõna „ilmastik” ka seal, kus sobiks paremini öelda „ilm”. Kord kommenteeriti tuulise ilma tõttu äärepealt toimumata jäänud USA hävitajate õppust Eestis sedasi: „Kui ilmastik ei oleks lubanud opereerida, oleksime pidanud harjutuse ära jätma.” Aga selge see, et siin oli juttu pigem ilmast, täpsemalt ühe päeva tuulest. Sama loogika järgi on õigem öelda „kontsert toimub iga ilmaga”, mitte „kontsert toimub iga ilmastikuga”, „maantee on sõidetav iga ilmaga”, mitte „maantee on sõidetav iga ilmastikuga”, „käin ilmast sõltumata iga päev jalutamas”, mitte „käin ilmastikust sõltumata iga päev jalutamas” ja nii edasi.
„Ilma” ja „ilmastiku” tähenduspiiride erinevust on kerge meelde jätta kas või vormi abil – lühem sõna osutab lühema, pikem pikema ajavahemiku ilmale.
Sõnaperes on ka kolmas liige, „ilmastu”. Juurdunum on küll vist võõrsõna, kreeka päritolu „kliima”, aga miks mitte lisada oma teadmiste pagasisse ka see, juba 20. sajandi algul geograaf Edgar Kandi ja teiste eriteadlaste eedetud termin; sellisel juhul on meil kasutada kolm omasõna, just nagu soomlastel, kellel vastavad sõnad on sää, sääsuhteet ja ilmasto.
Kui „ilmastik” osutab pikemale ajavahemikule kui „ilm”, siis „ilmastu” osutab omakorda pikemale ajavahemikule kui „ilmastik”, tähistades paikkonna geograafilisest asendist tingitud pikaajalist ilmade laadi ja rütmi. Kui meie ilmastus sirguvad hästi „kenad männid ja kuused, kased ka”, siis troopiline ilmastu kasvatab hästi jällegi seedreid ja palme. Kui Provence’ile on iseloomulik mõnus vahemereline ilmastu, siis näiteks Siberi ilmastu on karm ja valdavalt lähisarktiline.
Aga ega ilmastugi põhjal ei maksa mingeid liiga ennatlikke järeldusi teha; ilmastu on vähemasti kolme aastakümne ilmavaatlusandmete põhjal tehtud üldistus, aga ilm … noh, ilm on ikka ilm. Ma näiteks ei soovita soojalembestel sattuda Provence’i siis, kui seal puhub kurikuulus mistraal, mille mõjust kohalike vaimsele seisukorrale räägitakse lugusid, või Itaaliasse Trieste lahe äärde ajal, kui seal laamendab boora, millega kaasalendamise vältimiseks on Trieste kesklinna kõnniteed ääristatud köite ja kettidega. Ilmastu, kui ka lõpetada Twaini sarkastiliste tähelepanekutega meteoroloogia alal, on see, mida me ootame, aga ilm on see, mille me saame.