Ott Karulin Saueaugu teatritalus teatriteaduse üliõpilaste kevadkoolis. Foto: Kristo Veinberg
Suvekultuuri pole olemas. Vähemalt mitte selles mõttes, et saaksime rääkida kultuurinähtustest, mis kuidagi sisuliselt suhestuvad suve kui aastaajaga. Nii pole ka sügise-, talve- või kevadekultuuri. Mis see olla saakski? Muidugi, võib ju väita, et August Gailiti „Toomas Nipernaadi” on suveromaan, sest just see aastaaeg on nii tegevusaja piiritleja kui ka teose keskne kujund. Rääkimata siis Oskar Lutsu aastaringisarjast. Aga samamoodi saaksime siis kõneleda ka näiteks kontorikultuurist (kui meenutada kas või samanimelist telesarja) või lauakunstist (eks ole ju omajagu natüürmorte, millel kujutatud esemed just lauale asetatud).
Ja ometigi on midagi teisiti, kui oled etendusel, kontserdil, näitusel just suvel.
Teatrikriitikuna arvan igal kevadel, et nüüdseks olen küll kõik Eesti mõisad, küünid ja lagedad väljad, kuhu mõni näitleja ja mõnevõrra enam vaatajaid vähegi ära mahub, läbi käinud. Aga võta näpust – ikka selgub, et tuleb taas kaardirakendus avada ja marsruuti järjekordsesse teatri avastatud kohta paika panema hakata. Tunne Eestimaad! On neidki paiku, kuhu kultuurihuviline satub pea igal aastal nagu palverändur. Viinistu, Naissaare, Kukruse, Obinitsa ning loomulikult suveteatrimeka Vargamäe, kui vaid teatrikohti nimetada. Just teater on viimastel kümnenditel Eestimaad kõige enam tundma õppinud ja nii räägime me ka üsna iseenesest mõistetavalt suveteatrist. (Muide, suveteatri alguspunktiks peetakse Elmo Nüganeni lavastust „Kolm musketäri” Tallinna Linnateatri lavaaugus 1995. aastal – mis sest, et etendati pealinna kaitsvate müüride vahel.) Märksa vähem kohtab aga mõisteid nagu suvekontsert või suvenäitus. Kuigi ilmselt on Kuressaare ooperipäevad muusikasõbrale sama püha ja järjepidev sihtkoht kui teatraalile järjekordse Tammsaare tõlgenduse külastus Vargamäel. Ja ehk leiab aina enam inimesi üles ka Voronja galerii piki Peipsi järve rannikut jooksva Sibulatee ääres.
Ja ikkagi – miks muudab üks aastaaeg nii väga üht kultuurisündmust, et kipume talle lausa eraldi, autonoomse identiteediga kategooriat looma?
„Kolm musketäri” oli eriline, sest lisaks lavastusele pakuti publikule muudki head ja paremat (spetsiaalselt lavastuse tarbeks villitud veini ja hernesuppi). Lavastusevälist on hiljem tehtud muudki: kogutud doonoriverd, viidud publik päikesetõusul rappa jms. Sama oluline kui nutikas turustamine on alati olnud ka ootamatu etenduspaik, nagu eelnevastki järeldada võib. Lisaks iseloomustavad suveteatrit sageli ka uudsed näitlejakoosseisud ning külalisnäitlejate või -lavastajate kasutamine. Luban endale siinkohal autotsitaadi oma doktoritööst: „Kõik see võimaldab kujundada suvelavastusest sündmuse, millest lavastus on vaid üks osa. See tähendab, et teater saab küsida kõrgemat piletihinda kui sisehooajal, sest nii lavastusevälised lisaatraktsioonid kui külalisnäitlejad tõstavad ettevõtmise erakordsust. Samuti on tõenäoline, et harva teatrisse sattuvad inimesed teevad seda pigem suvel, puhkuste ajal, mil pakutav repertuaargi on vaatemängulisem. Kuna suvelavastused on Eestis üldjuhul olnud majanduslikult edukad, on mõistetav ka teatrite soov antud sihtrühmale etendusi anda ning sellega kaasneb paratamatult tihe konkurents, mis omakorda sunnib teatreid leidma veelgi ootamatumaid etenduspaiku, nuputama välja veelgi suurejoonelisemaid lisaatraktsioone ning võitlema kõige armastatumate näitlejate kaasamise nimel.”
Kõlab ju mõistlikult? Aga ka väga kalkuleeritult ja nii tahakski protesteerida, et kas siis sisu üldse ei loe. Aastaauhindade nominatsioone vaadates loeb küll – neid jagub suvelavastustele ohtrasti, sest, nagu öeldud, sageli saavad just suvel laval kokku ootamatud koosseisud – aga ma ei pea silmas seda.
Mind huvitavad kõige enam need suvesündmused, mis suhestuvad valitud asupaigaga ka sisuliselt. Ja ei, ei piisa sellest, et lavastus ammutab ainest kohalikest lugudest (nagu seda tehakse Vargamäel, aga ka Tõstamaa mõisas ja mujal), kui tegelikult saaks seda materjali etendada ka teatrisaalis, sest tegevuse tegelik asukoht on jäetud osaks dekoratsioonist mängule ja supisöömisele. Õnneks on neidki kultuurisündmusi, mille esmane inspiratsiooniallikas on just mõni paik (viimastest aastatest meenub Taarka Pärimusteatri „nonstop-seto“, aga juhtub seda parematel suvedel ka Vargamäel ja Voronjas), ning just neid soovitan otsida ja kogeda teistelgi.