Tõnis Märtson
Õpilaste ja õpetajate ajaressurssi tuleb kasutada eesmärgipäraselt. Kõige suuremat tähelepanu tuleb koolis pöörata põhiainetele, esimeses järjekorras riigieksami ainetele, seejärel ülejäänud traditsioonilistele põhiainetele ja alles kolmandas järjekorras fakultatiivsetele ainetele, mis võiksid olla õpilastele pigem vabatahtlikud.
Ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana töötades on mul tekkinud oma arvamus kooli ja ühiskonna suhtest.
Järjest kiirenevas maailmas ja suurenevas infohulgas suudavad õpilased ikka sama palju infot vastu võtta kui varem.
Mida peaks kool pakkuma nii ühiskonnale tervikuna kui ka igale õpilasele eraldi? Neli üldist teemaringi on individuaalsus, turvatunne, oskus müüa oma parimat ning koostöö- ja kompromissioskus.
Piirid ja turvatunne
Iga õpilase individuaalsust tuleb toetada teatava piirini. Piiri tunnetamine on õpetaja sisetunde küsimus. Kui mõne õpilase puhul avaldub andekus õpetatavas aines, siis on iga aineõpetaja põhiülesanne toetada tema individuaalsete oskuste arengut.
Iga aine õpetaja oluline lisaülesanne on toetada neid aineid, milles toimub riiklik eksam. Ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate tõsisest protestist hoolimata ei toimu enam riiklikke eksameid ajaloos ega ka ühiskonnaõpetuses, nende ainete üks olulisi lisaülesandeid on toetada eesti keele osaoskuste eksamit.
Kooli oluline ülesanne on luua ja säilitada iga õpilase turvatunnet. Kui kodupoolne turvatunne jätab mingil põhjusel soovida, siis on kooli ülesanne toetada kodu. Kõikidel õpilastel peab olema koolis hea. Samas ei tohi õpetaja kunagi unustada, et kodu kui institutsioon on puutumatu. Kasvatusteadlane Inger Kraav on sõnastanud õpetajate kurva paradoksi: kui märkad koolivälist probleemi, siis on tavaliselt liiga hilja sekkuda. Samas võiks kool olla koht, mis suurendab perekonna ja ühiskonna sünergiat. Koolikogukond peaks suurendama ühiskonna üldist turvatunnet.
Koostöö ja mitmekülgsus
Kooli kolmas eesmärk on selgitada koostöös Rajaleidjaga välja, millist oskust iga õpilane peaks (võiks) müüa. Milline individuaalne oskus tagab talle parima sissetuleku ja teisest küljest huvitavaima ning väljakutseid pakkuvaima töö. Selleks on koolis vaja individuaalset karjääriõpetust, mis aitaks igal õpilasel leida oma juba enne põhikooli lõppu. Samal ajal ei tohi ära unustada laiapõhjalist lähenemist elule. Ka õpetaja ei tohi pedagoogi rolli kapselduda. Mina olen nii õpetaja, doktorant kui ka väikeinvestor. Ja kõik ametid õpetavad.
Viimane, aga mitte kõige vähem tähtis kooli vastutus on tagada koostööoskus igale õpilasele. Siin peavad kodu ja kool tegema koostööd. Noore kasvamisel täisväärtuslikuks kodanikuks on oluline nii kooli kui ka kodu tugi. Koostöö tulemus peaks olema pärast 12 kooliaastat saadav sertifikaat ehk lõputunnistus. Lisaks peaks noor koolist kaasa saama nähtamatu sertifikaadi kompromissi- ja koostöövalmiduseks järgnevates kooslustes – kõrgkoolis, töökohal või mujal.
Ajalugu ja ühiskond
Mis on ajalooõpetuse eesmärk koolis? Et ajaloost tuleb õppida selleks, et minevik ei korduks, on pigem klišee. Kui ajaloost midagi õppida, siis seda, et ükski ajalooline protsess ei kordu samasugusena. Sama võib öelda kooli kohta üldiselt. Oluline on, et õpilased oskaksid mõtestada ajaloo protsesse.
Kui tunneme ajaloosündmusi ja nende põhjuseid, siis saame aru ka maailmas tänapäeval toimuvast. Ajalugu ei saa olla kuiv nimede ja daatumite mass, kuna enamik nendest ei ole üldse olulised. Õpilased ei pea omandama mõttetuid pisiasju, kuna vajadusel saab neid alati kontrollida. Kui infot omandatakse seostatult ja mõtestatult, siis jääb oluline iseenesest meelde.
Mis on ühiskonnaõpetuse eesmärk koolis? Suurim eesmärk on kasvatada oma riigi heaolust hoolivaid, riigi ja ühiskonna toimimise protsesse mõistvaid elus endaga toime tulevaid edukaid kodanikke, kes on leidnud oma koha ühiskonnas. Nii lihtsamaid töid kui ka tippteadust saab teha väga kõrgel tasemel.