Jaanuari viimasel päeval oli Narva Vanalinna riigikooli gümnasistidel külas Valdur Mikita, tuntud ja tunnustatud kirjanik ja Tartu ülikooli vabade kunstide professor. Mikita viimased raamatud „Lingvistiline mets” ja „Lindvistika ehk Metsa see lingvistika” on äratanud tähelepanu oma kummaliste ja ootamatute mõttekäikudega, need mitmekihilised, humoorikad ja heatahtlikud Eestit ja eestlaste olemust uurivad teosed on saanud nii kriitikute kui ka lugejate tunnustuse.
Ka meie kooli kohtumisel jäi õpilastele Valdur Mikitast mulje kui avatud, sõbralikust ja huvitavast inimesest. Vestlusteemad ulatusid kirjaniku lapsepõlvest loodushoiuni, õpilased tundsid huvi kirjanikuks saamise, eesti keele püsimajäämise, tarkuse ja lolluse ning paljude teiste küsimuste vastu.
Kirjanik rääkis aktuaalsetel teemadel avaralt ja vabalt. Oli näha, et talle meeldis suhelda gümnasistidega. Kõik, kes tahtsid oma küsimust esitada, said sõna.
Õpilaste jaoks oli ootamatu, et professor ei loe üldse raamatuid algusest lõpuni läbi, vaid ainult paar lehekülge, ning pärast mõtleb sellest.
Olulised märksõnad olid mets ja loodushoid, kirjandus ja loovus, aga ka Rail Baltic ja Eesti president. Selgus, et kirjanik tunneb mõnu ning saab energiat üksindusest. Valdur Mikita võib minna seenele, sealjuures seeni korjamata, sest metsas tulevad huvitavad mõtted loodusest. Teistest asjadest, arvas kirjanik, ta kirjutada ei oska.
Märkimisväärne mõte oli ka, et peab kirjutama sellisest maailmast, mida luuakse ise enda jaoks, aga mitte lugejale.
Muheda jutuga kirjanikul jätkus vastuseid igale küsimusele. Ta püüdis vastata pikalt, ausalt, lihtsas eesti keeles, kasutades huvitavaid väljendeid ja võrdlusi, lisades juhtumisi oma sõpradega. See tegi tema jutu kuulajatele huvitavaks. Kirjanik ei pidanud loengut, vaid rääkis saalis viibijatega.
Pärast kohtumist olid mõned gümnasistid arvamusel, et nad on vist Mikita-sarnased, sest neile ka meeldib tihti olla üksinda ja koguda energiat ning eriaegadel on neil samuti erinevad mõtted.
Kohtumist võib iseloomustada ühe õppija tagasisidega: „See inimene kinkis Narva Vanalinna riigikooli õpilastele rõõmu ja naeratuse näole!”