Eesti naisteühenduste ümarlaud viis aastatel 2014–2015 ellu projekti SIHT – sooaspekti integreerimine õpetajaharidusse ja täienduskoolitusse, mida rahastati Norra soolise võrdõiguslikkuse ning töö- ja pereelu tasakaalu programmist. Projekti üldeesmärk oli soolise võrdõiguslikkuse edendamine sooaspekti õpetajaharidusse ja täienduskoolitusse integreerimise, haridustöötajate sooteadlikkuse tõstmise ning seda toetava jätkusuutliku tugisüsteemi loomise kaudu. Alushariduse vallas uuriti, millised on õpetajate arusaamad laste võrdsetest võimalustest ja mida selle teadmise põhjal täiendada õpetajahariduses.
Laste võrdsed võimalused alushariduses
Eesti hariduses rõhutatakse õppijatele võrdsete võimaluste tagamist, mis mitmekesistaks poiste ja tüdrukute valikuid hariduse kõigil tasemetel ning mille puhul tuleks vältida sooliste stereotüüpide taasloomist. Elukestev õpe saab alguse lasteaiast ning Euroopa Nõukogu alushariduse kvaliteediraamistikus on läbiv põhimõte, et kvaliteetses koolieelses lasteasutuses koheldakse kõiki lapsi võrdselt ning vastavalt nende individuaalsetele vajadustele.
On leitud, et laste käitumine poiste ja tüdrukutena on sotsiaalselt õpitud, mitte bioloogiliselt määratletud. Lapse soolise identiteedi kujunemist mõjutavad ühiskonna hoiakud, väärtused ja normid.
Võrdsed võimalused alushariduses tähendavad, et tüdrukud ja poisid õpivad sama õppekava alusel, saavad sarnaseid kogemusi ja oskusi ning lastele esitatakse ühesuguseid nõudmisi. Lasteaias kasutatakse õppemeetodeid ja -materjale, mis on vabad soolistest stereotüüpidest ja aegunud soorollidest, püütakse vältida poiste ja tüdrukute vastandamist ja erinevat väärtustamist ning lähtutakse lapse individuaalsest eripärast.
Sootundlik pedagoogika alushariduses
Et parandada laste haridusvõimalusi pikemas perspektiivis, tuleks juba lasteaias rakendada sootundlikku pedagoogikat, mille eesmärk on motiveerida lapsi katsetama ning proovima mänge ja tegevusi, mis aitavad soostereotüüpe ületada.
Lastele võrdsete võimaluste loomine tähendab, et õppeasutuses välditakse soostereotüüpe ja luuakse õpikeskkond, mis tagab poistele ja tüdrukutele võrdsed võimalused ning kus iga laps on väärtustatud. Näiteks võiks jälgida mänguasjade valikut rühmas, et kõik lapsed saaksid mängida kõikide vahenditega ja osaleda kõigis mängudes. Õpetajad peaksid oskama õppetegevuses vältida soostereotüüpidel põhinevaid hoiakuid ja uskumusi. Lapsed vajavad võrdsuse printsiibil põhinevat kasvatust ja mänge, milles kõikidel on võimalik osaleda ning mis väärtustavad laste erinevusi. Seeläbi saab iga laps tunnustamise, õnnestumise ja teistega kokkukuulumise kogemusi.
Oluline on õpetada lapsed hindama üksteise erinevust ja võrdseid õigusi, kuna on hea, kui tüdrukud ja poisid kasvavad üksteist mõistvateks ja sallivateks inimesteks.
Lasteasutuses toimuva õppe- ja kasvatustegevuse sisu ning laste kogemusi mõjutavad lasteaiaõpetajate hoiakud soolisusest. Tallinna ülikoolis viidi 2015. aastal läbi uuring selgitamaks, kuidas saab lasteasutuse personal aru lastele võrdsete võimaluste loomisest lähtuvalt soolisuse aspektist.
Õpetajate ja juhtide
hoiakud
Kõigis Eesti maakondades viidi läbi kirjalik küsitlus, kus osales 385 lasteaiaõpetajat ning 84 lasteasutuse juhti. Enamik vastanutest töötas eestikeelsetes munitsipaallasteaedades. Ligikaudu pooled vastanud õpetajad olid erialase kõrgharidusega ja rohkem kui pooled pedagoogi ametijärguga.
Uuringu tulemustest selgus, et poiste ja tüdrukute käitumine erineb õpetajate arvates suuresti. Õpetajad leidsid, et lasteaias on enamasti tüdrukud need, kes käituvad vastavalt reeglitele, kutsuvad teisi korrale ning näitavad üles kaastunnet ja abistavad abivajajaid. Poiste käitumisele on seevastu iseloomulik võistlus selle nimel, et silma paista, rühma reeglite vastu eksimine ning samas vajavad nad õpetajalt rohkem abi.
Uuringu tulemused kattusid Leppimanni (1996) ning Aaviku ja Kajaku (2009) uurimuste tulemustega, kus õpetajad peavad oma rühma tüdrukuid sotsiaalselt võimekamateks ning tüdrukuid nähakse võrreldes poistega paremini käituvatena. Poisse nähakse eelkõige reeglite rikkujatena, tähelepanu eest võistlejatena ning samas ka õpetajalt suurema toe saajatena.
Õpetajad pidasid tüdrukute ja poiste kasvatamisel oluliseks erinevate oskuste kujunemise toetamist. Tüdrukute puhul oli õpetajate arvates vaja toetada nende enesekindlust, iseseisvust, eneseväljendusoskust, tunnetega toimetulekut ning loovust ja loomingulisust. Lasteasutuse juhtide arvamus tüdrukute kasvatamisest oli sarnane õpetajate omaga.
Poiste kasvatamisel pidasid õpetajad oluliseks pöörata tähelepanu tunnetega toimetulekule, iseseisvumisele, eneseväljendusoskusele, reeglitest kinnipidamisele ning abivalmidusele. Lasteasutuse juhid leidsid, et poiste kastavamisel peaks pöörama praegusest rohkem tähelepanu iseseisvusele, enesekindlusele, füüsilisele võimekusele ja osavusele, tunnetega toimetulekule ja eneseväljendusoskusele. Vähem oluliseks peeti usinust ja sõnakuulelikkust.
Seega saab väita, et täiskasvanud kasvatavad poisse ja tüdrukuid erinevalt, toetades eri oskuste arengut lähtuvalt lapse soost ning tihtipeale sellega seotud stereotüüpidest. Enamik uurimuses osalenud õpetajaid suunab enda sõnul nii poisse kui ka tüdrukuid koos mängima, kõige enam teevad seda kõrgharidusega õpetajad.
Õpitud või kaasa antud erinevused
Käesolevas uuringus analüüsiti, kas õpetajate arusaamad sootundlikust pedagoogikast on seotud nende haridustaseme, staaži, vanuse, ametijärgu või rühma liigiga. Õpetaja haridustasemest lähtuvalt selgus, et erialase kõrgharidusega õpetajad nõustusid keskeriharidusega õpetajatest enam väitega, et poiste ja tüdrukute erinevused on õpitud keskkonnast, ning tähtsustasid enam poiste loovuse ja loomingulisuse toetamist.
Õpetajate vanusega seoses selgus, et võrreldes vanemate (üle 35-aastaste) õpetajatega oli noorte (kuni 25-aastaste) õpetajate hulgas rohkem neid, kes arvasid, et soolised erinevused tulenevad pigem kodusest kasvatusest ja on õpitud keskkonnast, mitte kaasa antud. Samuti väärtustasid noored õpetajad vanematest rohkem tüdrukute julguse arendamist ning vanemad õpetajad noortest enam tüdrukute loovuse ja loomingulisuse arendamist.
Õpetajate tööstaažist lähtuvalt ilmnes, et üle 20-aastase tööstaažiga õpetajad olid võrreldes kuni viieaastase staažiga õpetajatega enam nõus väitega, et poiste ja tüdrukute erinevused on muutumatud, samuti oli pika staažiga õpetajate hulgas lühikese staažiga õpetajatest rohkem neid, kes pidasid poiste puhul oluliseks kehalise võimekuse arendamist, ning vähem neid, kes pidasid oluliseks vajadust arendada tüdrukute julgust.
Kokkuvõttes selgus, et lasteaiaõpetajate hinnangute põhjal on laste mängude ja tegevuste korraldamisel koolieelses lasteasutuses pööratud tähelepanu nii poistele kui ka tüdrukutele ning lähtuvalt õpetajate taustateguritest ei ilmnenud suuri erinevusi. Samas viitasid tulemused ka õpetajate soolistest stereotüüpidest lähtuvale praktikale. Seega on sooaspektiga seotud teemade käsitlemine nii lasteaiaõpetajate taseme- kui ka täienduskoolituses jätkuvalt aktuaalne ja vajalik.
TARTU ÜLIKOOLI HARIDUSTEADUSTE INSTITUUT