Eno Tõnisson auhinnaga „Aasta e-kursus 2016”. Foto: Kalev Lilleorg
Jaanuaris algab e-kursus „Programmeerimise alused”, mis on mõeldud kooliõpilastele.
Tartu ülikooli informaatika lektor Eno Tõnisson valiti hiljuti aasta õppejõuks. Ta on ka Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi pakutavate ülipopulaarsete vaba ligipääsuga e-kursuste eestvedaja. „Programmeerimisest maalähedaselt” oli Tartu ülikooli esimene eestikeelne MOOC ehk vaba ligipääsuga avatud e-kursus.
Aasta e-kursuse tiitli pälvinud 1-ainepunktine e-kursus „Programmeerimisest maalähedaselt” toimub juba viiendat korda ning selle on praeguseks läbinud 2327 inimest. Mõnes mõttes selle jätkuna käsitletava 3-ainepunktise avatud e-kursuse „Programmeerimise alused” on läbinud 1099 inimest.
On olnud tunnustuserohke aasta (aasta õppejõud 2016, aasta e-kursus 2016), mida peate edu aluseks?
Eno Tõnisson: Oleme suutnud tööle panna toimiva meeskonna. Üksinda midagi sellist ei tee. Need tiitlid ei kuulu mulle, vaid ka minu kolleegidele, sest neid kursusi oleme teinud üsna suure rühmaga – kokku umbes 15 inimest. Kõigil neil on ka teisi kohustusi peale MOOC-ide: osa õpib, teised käivad tööl. Korraldus on päris keeruline, head inimesed ongi tavaliselt väga hõivatud. Võiks öelda, et kui sa tahad midagi ära teha, siis ära otsi inimesi, kes on tegevuseta, vaid ikka neid, kes on tegevuses, aga mingil põhjusel nõus panustama.
Kas üldsuse huvi programmeerimise ja IT vastu on viimase viie aasta jooksul muutunud?
Huvi on keeruline hinnata, sest seda ei saa selgelt mõõta. Ma usun, et selliste kursuste vastu oleks huvi tuntud ka viis aastat tagasi, aga siis neid lihtsalt polnud. Et praegu programmeerimise kursustel lausa tuhanded inimesed osalevad, tuleneb kindlasti mitmest asjaolust. Peamine põhjus on, et koolis ei ole paljud programmeerimist üldse õppinud ega tea sellest peaaegu midagi.
Teisalt on elu üldse palju muutunud. Inimesed kasutavad arvutiprogramme oma igapäevaelus ning tahavad teada, kuidas need töötavad ja mil moel neid tehakse. Just vanemate inimeste puhul lisandub see mõõde, et tahetakse end proovile panna: kas see oleks võinud saada nende erialaks, kui nad oleksid aastaid nooremad. Huvi on tõenäoliselt tingitud ka soovist proovida e-kursuse vormi.
Millistele demograafilistele näitajatele vastab keskmine programmeerimise e-kursusel osaleja?
Tuleb eraldi vaadata „Programmeerimisest maalähedaselt”, mis on ühe punkti kursus, ja „Programmeerimise aluseid”, mis on kolme punkti kursus. Ühe punkti kursusel on naissoost osalejaid olnud rohkem kui meessoost osalejaid, umbes 60%. „Programmeerimise aluste” e-kursusel on see suhe olnud enam-vähem võrdne või on mehi olnud isegi natuke rohkem. Kõige arvukam vanuserühm on 25–29 – need on inimesed, kes oma regulaarõppe kas hiljuti või mõni aasta tagasi lõpetanud ning ilmselt veel harjunud õppima ja uut teada saama. Päris eakaid ja väga noori on küllaltki vähe.
Me ei ole neid kursusi otseselt koolide suunal rõhutanud – need on ikka pigem täiskasvanutele. Jaanuaris algav „Programmeerimise aluste” e-kursus on mõeldud aga spetsiaalselt kooliõpilastele. Kui täiskasvanute puhul võistleme nende töö- ja pereeluga, siis õpilase puhul peame võistlema õppimiseluga, ja see on natuke teistmoodi võistlus. Seni on meie kursustel osalemine olnud rangelt vabatahtlik, mis ei pruugi kooli kontekstis päris niimoodi olla – programmeerimise õppimine võib olla seotud gümnaasiumi või õppesuuna valikuga.
Kuidas on e-kursustega hakkama saanud töötavad osalejad?
Kursuste alguses on meil olnud nn sobivustest, kus küsitakse ka, kas inimesel on nädalas viis tundi aega programmeerimisega tegeleda. Osa on see kindlasti ära hirmutanud, kuid osa on juba arvestanud, et kulub aega. Programmeerimine ongi ala, kus kulub aega, tihti ka imelikes kohtades: ei ole üldse võimatu, et inimene otsib tavamõttes midagi täiesti absurdset – tühikukohta või koma ja semikooloni erisusi või on sulg vale koha peal … Ma loodan, et ükski laps ei ole jäänud lasteaeda seepärast, et ta ema või isa teeb parajasti programmeerimise koduseid töid, kuid mingid prioriteedid sellega seoses kindlasti muutuvad. Eduelamus, mis hakkamasaamisest tuleb, hoiab inimesi kursuse juures. Igaüks vajab enda arendamiseks aega ja ruumi ja mulle tundub, et mõnes mõttes on see kvaliteetaeg – inimesed saavad tegelda enda arendamisega ja see ajugümnastika on ka aktiivne puhkus.
Milline on olnud kursustel osalejate tagasiside?
Praegu käimas olevast, viiendat korda toimuvast „Programmeerimisest maalähedaselt” kursusest on pool juba läbi. Inimesed on tõesti kirjutanud, et tahaks veel õppida. Õpetaja seisukohast on selline asi väga äge. Igasugune tunnustus on tore, aga selline tagasiside annab jõudu. See paneb arendama järgmisi kursusi – näiteks on mingil määral töös „Programmeerimise alused 2”.
Olete kogenud lektor ning e-õppega põhjalikult kokku puutunud. Kuidas võrdlete neid kahte õpetamisvormi?
Minu põhitöö on olnud auditoorses vormis, see e-kursuste asi on meil suhteliselt uus. Alguses olin selle suhtes üsna skeptiline ja tegelikult olen ka praegu kindel, et e-õpe sobib ainult kindlatel tingimustel.
Loengutes, kus on suur auditoorium, olen palunud arvutid ja nutiseadmed ära panna ja tudengid on seda teinud. Pärast on päris paljud öelnud, et keskenduda oli nii parem. Oleme ka tavalisi loenguid videosse võtnud, et need, kes mingil põhjusel kohale tulla ei saa, saavad hiljem vaadata. Tehnilised vahendid annavad mõnevõrra muidugi võimalusi juurde.
Mõlemal õpetamisvormil on oma roll – oleneb, miks me midagi teeme. Kasutame oma kursustes ka hübriidseid variante, kus on ühendatud e-õpe ja auditoorne töö. See annab õppejõududele mänguruumi, sest inimeste võimed ja kogemused, aeg ja huvi erinevad. Kõiki ühtemoodi õpetada on vale. E-õpe annab võimaluse eristada need, kes vajavad vähem auditoorset tööd, nii saame selle ressursi suunata rohkem abi vajajatele. Kindlasti on auditoorsel õppel oma oluline koht ja uisapäisa e-õppest vaimustuda ei tohi.
Mida saavad e-kursuste „Programmeerimisest maalähedaselt” ja „Programmeerimise alused” lõpetajad omandatud teadmistega peale hakata?
Mulle tundub, et „Programmeerimisest maalähedaselt” lõpetajatel on midagi peale hakata näiteks mõttega, et nad suutsid selle kursuse läbida ning saavad aru sellest, et keegi kuskil suudab neid programme kirjutada, et see polegi mingi müstika. Teiseks on nad kogenud – eriti just vanemad inimesed –, et suudavad endiselt õppida.
Põhimõtteliselt ongi ju võimalik programmeerimist edasi õppida. Pärast ühepunktist „Programmeerimisest maalähedaselt” või ka ilma selleta saab valida kolmepunktise kursuse „Programmeerimise alused” ja praeguseks ongi juba sajad selle valinud. Võib-olla on tekkinud inimestel ka suuremad edasiõppimise plaanid – näiteks on arvutiteaduse instituudis loodud uus magistriõppekava „Infotehnoloogia mitteinformaatikutele”. Sel aastal võeti sinna vastu 50 inimest, kellest umbes 20 on lõpetanud meie e-kursuse „Programmeerimise alused”.
Milliseid ettepanekuid teeksite institutsionaalsel tasandil teistele õppeasutustele?
Me ei taha kellelegi e-õppe teemal midagi ette kirjutada. Kui on õige tunne, siis tehtagu. Vägisi on raske teha, nagu ka kellelegi teha anda. Ja mõnikord tundub, et kui on tehtud lihtsalt tegemise pärast, pole asjal sädet sees.
Meile on juhtkond andnud suhteliselt vabad käed ja kindlustanud teatud hulga ressursse. See on hästi toiminud. Institutsionaalsel tasandil saab muidugi mõelda, kuidas see e-kursustega tegelemine või üldse e-õppega tegelemine õpetajate ja õppejõudude koormuse arvestusse läheb. On ju aastaid olnud õppejõududel ja õpetajatel kindel ühik, millega tema tööd arvestatakse – auditoorne tund või klassitund – ja selle kaudu on defineeritud töökoormus. E-tegevus aga ei toimu konkreetses klassiruumis kindlal ajal ja kindlate inimestega. Sedagi peaks saama mõõta, aga see ei ole kerge ja selle jaoks ei ole väga häid ühikuid.
Kuigi meie kursustel on olnud palju osalejaid, ei tohi sattuda e-õppest institutsionaalselt vaimustusse. Kui kuskil asi õnnestub, ei pruugi see töötada teises kontekstis. Isegi häid näiteid ei saa kopeerida täielikult ja kohe.
Ja selle kõige vahel on õpetaja, kes peab püüdma koordineerida ja tasakaalustada. Ma olen alati öelnud, et kui õpilane on tuhm ja tahtetu, on jama, aga kui õpetaja on selline, on jama veel suurem. Oleks lahe, kui saaksime panna õpetajaid ja õppejõude asjadega rõõmsalt tegelema. Õpetaja on koolis keskne persoon – kas auditooriumis või e-õppes, see on teisejärguline.