Koiva jõe ääres said poisid ka jõuharjutusi teha. Foto: Kristi Eelmäe (2014)
Tartu Herbert Masingu kooli õpetajad on välja töötanud uue õppemeetodi – reisiõppe. Kooli direktori Tiina Kallavuse sõnul on meetod hariduslike erivajadustega laste sotsiaalsete oskuste arendamisel asendamatu.
Tartu Herbert Masingu koolis õpivad tunde- ja käitumishäirete ning krooniliste kehaliste haigustega lapsed, kes direktor Tiina Kallavuse sõnul veedavad enamiku ajast turvatsoonis. „Meil on tulnud kooli palju selliseid lapsi, kes ei käi enam kodust üldse väljas ja kelle suhtlemistrajektoor kulgeb arvuti ja kooli vahel,” tõdes Kallavus. Seetõttu on nende suhtlusring väike ning sotsiaalsed oskused kesised.
Kallavus rääkis, et sellistel lastel on klassiruumis teadmiste omandamine raskendatud ja nad kipuvad probleemide tekkimisel koolist poole päeva pealt minema jalutama. „Kui laps koolis kaaslase peale vihastab, saab ta temast eemalduda. Õppereisil peab õpilane sama seltskonnaga koos olema ja hakkama saama mitu päeva,” ütles Kallavus.
Ta selgitas, et Masingu kooli õpilastel esineb sageli ärevushäireid, mis takistavad neil normaalset elu elamast. Õppereisid aitavad haridusliku erivajadusega lapses luua struktuuri, et ta eluliste olukordadega toime tuleks.
Mis on reisiõpe?
Kohtla kaevanduspark-muuseumi tiigil harjutasid gümnasistid koostööd ja koordinatsiooni.
Foto: erakogu (2010)
Kuidas reisiõppel teadmisi omandatakse, on Kallavuse sõnul seotud protsess. Reisiõppes on ühendatud kõik uuenduslikud õppemeetodid, nagu tagurpidi klassiruum, miljööteraapia ja ainete lõimimine. Tagurpidi klassiruumi puhul tutvuvad õpilased materjalidega kodus ning rakendavad õpitut õppereisil või koolitunnis. Miljööteraapia tähendab, et iga tegevus reisil on mõtestatud ja raviva toimega, isegi bussisõit. Ainete omavaheline lõimimine muudab teadmiste omandamise loomulikuks ning põhjalikuks.
Kallavus rõhutas, et õppimine saab edeneda ainult siis, kui õpetajate ja õpilaste suhted on väga head. Reisi ajal toimuvad suhetes kvalitatiivsed muutused, sest õpitakse teineteist rohkem tundma. „Põhikoolis on tunni segamine tavapärane ja õpilaste korrale kutsumine keeruline. Kui õpilane ja õpetaja on selg vastu kuusetüve koos käbi ehitust uurinud, on õpetajal lihtsam seda õpilast koolis suunata, sest neil on tekkinud omavahel meeldiv suhe,” kõneles Kallavus. Koolis tema sõnul selliseid olukordi ei teki, küll aga avaneb bussis või lõkke ääres võimalus vestelda hingest hinge.
Õpetaja ja haridustehnoloogi Urmas Vessini sõnul on kooli personal reisiõpet rakendanud ja arendanud ligi 20 aastat ning pikaajaline kogemus näitab, et reisiõpe on parim võimalus laste sotsiaalseid oskusi arendada. „Sotsiaalsete oskuste arenemist pärssiv suur intiimruum lapse ümber väheneb reisi jooksul ning laps hakkab suhtlema julgemalt ja avatumalt,” kinnitas Vessin. Muutused ilmnevad tema sõnul õpilaste arengus esimesest klassist kaheteistkümnendani ehk kogu koolitee vältel nii klassikollektiivis kui ka õpilastes individuaalselt.
„Õppereisil toimub muutus suhtlemises ja käitumises kolmandast päevast alates, kuid püsivad tulemused tekivad umbes kolme aastaga,” tõi Vessin välja. Ta rääkis, et tänu sotsiaalsete oskuste arendamisele õppereisidel ei riku gümnaasiumiõpilased enam korda, peavad kellaaegadest kinni ning kutsuvad isegi nooremaid õpilasi korrale. „Tavaliselt on gümnasistidega kaasas mõni põhikooliklass, kes õpib käitumist nende pealt. See on iga, kus autoriteediks on vanem kaasõpilane, mitte õpetaja,” rääkis Vessin.
Õpetaja Marika Säre sõnul õnnestub õppereisidel hästi tahtejõu ja hoiakute kujundamine. „Meil on siin näiteks söömishäiretega lapsi, aga pärast kolme päeva ekskursioonil söövad nad kõiki sööke!” ütles ta ja lisas: „Probleem pole lapses, vaid koduses hoiakus, mille murdmisi on reisidel väga palju olnud.”
Teistmoodi õppimine
Säre lausus, et õppereisid kestavad kolm kuni seitse päeva ning toimuvad kaks-kolm korda aastas kõigile kaheteistkümnele klassile. Gümnaasiumi õppekavas on reisiõpe isegi omaette kursus. Reisiõpe erineb klassiekskursioonist just ettevalmistuse, intensiivse õppetöö ja analüüsi poolest. Säre sõnas, et aineõpetajad valmistavad lastele õppereisidel täitmiseks ette töölehed ja -ülesanded, mida hiljem koolis kontrollitakse. Ta lisas, et pärast reisi analüüsivad õpilased enda käitumist ja saadud kogemusi.
Analüüse õpilaste kohta koostavad ka õpetajad. „Täiendame pidevalt seda süsteemi, et õpilase vanusele vastaks õige vaimne tegevus,” rääkis Säre. Lapse arengut jälgitakse, et iga järgnev tegevus oleks pisut raskem kui eelmine, ja vastavalt sellele koostatakse töölehed. „Näiteks 12. klassi õpilasel, kellel on juba välja arenenud abstraktne mõtlemine, saab linnuseid külastades lasta välja arvutada pindalasid ning rääkida koha ajaloost ja geograafiast,” kõneles Säre. Välisriikides praktiseeritakse võõrkeeli. „Seda võib võrrelda kontrolltööga, mis näitab, missugune keeletase on saavutatud,” ütles ta.
Direktor Kallavuse hinnangul õpivad lapsed õppereisidel mitu korda rohkem kui klassitundides. „Koolis on lapsed õppimisest ära lämmatatud ja lammutatud,” nentis Kallavus. „Reisiõppel saab iga õpetaja eri paiku külastades küsida küsimuse oma aine kohta,” lausus ta.
Kõigil gümnaasiumiklassidel on Facebookis ka oma suletud grupid, kus infot õppereiside kohta jagatakse. „Selle põhjal, mida õpilased laigivad ja kommenteerivad, koguvad õpetajad reiside kohta tagasisidet, mida arvestada järgmiste reiside planeerimisel,” seletas õpetaja ja haridustehnoloog Urmas Vessin. Reisiõppe metoodikat tema sõnul pidevalt täiustatakse. „Reisilt tagasi tulles küsivad õpilased juba ise, et kuhu järgmisena minna,” ütles Vessin.
Iseseisvuse harjutamine
Masingu kooli 11. klassi õpilase Liina Laansoo arvates on kõik reisid olnud hästi põnevad. Ta tõi näite reisist Saaremaale, kus kõik koos ühes loodusmajas ööbiti. „Silmaring avardub, kui sõidad bussiga ja vaatad ringi. Koolis istume ühe koha peal ja ei arene minu arvates eriti. Õppereisil saad ise asju teha, mitte ainult õpetaja ei dikteeri,” avaldas Laansoo oma mõtteid.
Direktor Kallavuse sõnul tunnevad vanemad, kes oma lapse Masingu kooli toovad, sageli, et nende laps ei sobi kuhugi ning nad on oma lapse ja murega üksi. „Tänu reisiõppele kogevad nad, et ahhaa, minu laps saab võõras seltskonnas hakkama ka ilma minuta!” märkis Kallavus.
Ta naljatles, et mõnele seltskonnale tuleks kasuks, kui nad esimesel septembril bussi panna ja viimasel koolipäeval kevadel tagasi tuua – siis nad areneksid tõeliselt hästi, sest igapäevane koolitulek ja nelja seina vahel õppimine mõnele lapsele lihtsalt ei sobi. Ta võrdles õppereise elukontrolltööga, kus lapsed saavad harjutada ise toimetulekut ning end proovile panna nii tervislikus kui ka vaimses mõttes. Iseseisev toimetulek tõstab Kallavuse sõnul laste enesehinnangut ja muudab nad avatumaks. „See on nagu nina piima sisse pistmine, millele järgneb avastus: kui ilus on maailm!” ütles ta.
Tartu Herbert Masingu kool asutati 24 aastat tagasi hariduslike erivajadustega õpilastele. Kool on suunatud autismispektri häire, aktiivsus- ja tähelepanuhäire, tundeeluhäire, meeleoluhäire ja krooniliste somaatiliste haigustega lastele, kellel esinevad astma, diabeet, epilepsia, juveniilne artriit või tõsine liikumispuue.
Lapsevanema pilguga
Sigrid Savel, Tartu Herbert Masingu kooli psühholoog, kelle laps õpib koolis 12. klassis ja on õppinud seal 1. klassist alates:
Olen käinud kaasas mõnel ühepäevasel reisil. Kuna töötan Masingu koolis psühholoogina, olen ehk mõne teise lapsevanemaga võrreldes teemaga pisut rohkem kursis.
Arvan, et reisiõppe meetod on Masingu kooli eripära arvestades väga oluline õppetöö osa. See annab lastele võimaluse kogeda õppeainete omavahelisi seoseid ja sidet reaalse eluga. Annab lastele arusaama, et õppimine ei seisne pelgalt koolis laua taga istumises ja traditsioonilistes meetodites, vaid on hoopis laiem mõiste, mis võib sisaldada mitmesugust tegevust ja meetodeid väljaspool kooli.
Sotsiaalselt annab see võimaluse tulla toime ootamatutes, harjumuspäratutes olukordades, mis on eriti oluline oskus autistlikele lastele. Aktiivsus-tähelepanuhäirega lastele pakub see neile vajalikku võimalust liikuda õppetöö käigus, tegevuse mitmekesisust – tänu sellele näitavad nad ennast enamasti hoopis teisest küljest kui koolimajas ja ka õpetajad märkavad nende juures häid aspekte, mis koolis sageli probleemide varju jäävad. Väga oluline on ka laste omavaheline suhtlus reisil, kuna paljudel lastel ei ole väljaspool kooli lähedasi sõprussuhteid ja koolis on vaba suhtlemise võimalusi vähe. Reiside tulemusena paranevad ka omavahelised suhted, kuna õpitakse üksteist paremini tundma.
Pärast õppereise olen märganud varasemast paremat suhtumist kooliskäimisse ja õppimisse üldisemalt. Vähenenud on ärevus, mis seotud uute olukordade ja muutustega. Pikemaajaliste muutuste põhjuseid on raske eristada, aga kindlasti on reisiõppel siin oma osa.
Arvan, et reisiõpe on hädavajalik sotsiaalsete oskuste arendamiseks igas koolis. Sageli pole lapsevanematel mitmesugustel põhjustel võimalik laste sotsiaalseid oskusi arendada nii palju, kui nad vajaksid, kuid sotsiaalsed oskused on väga olulise tähtsusega laste tulevase toimetuleku määramisel. Kuna lapsed veedavad aina rohkem aega helendavate ekraanide ees virtuaalses maailmas, on väga oluline pakkuda neile võimalusi suhelda päris inimestega päriselus.